… ja elust (põhiliselt)
ka isiklik võib olla avalikKeda teenib meie Kaitseministeerium?
juuni 28, 2007, 10:53 · Rubriigid: wabariigi wärk
Või kaitseminister? või meie tublid laps- (poliitilises mõttes) ajakirjanikud? Tekib selliseid paranoilisi mõtteid , kui lugeda seda kirjutist. Ja ka kohe öösel ilmunud (ette valmis kirjutatud?) kommentaare. Tõepoolest, mis värk? Kelle huvides on hakata keset suve rahvast üles kütma mingi hüpoteetilise rahvusvahelistes vetes paikneva gaasitrassi ja sellest justkui lähtuvate veel hüpoteetilistemate julgeolekuohtudega. Alles me pasundasime, et meie olemegi NATO. Nüüd ei iitsata NATO ise ega isegi meie NATO nimel midagi NATO-le suunatud julgeolekuohtudest. Vaid räägime ainult oma suurtest justkui muredest. Mille sisu saab olla reaalselt ainult see, et gaasitrassi kohal kurseeriv Vene laevastik saab elektrooniliselt jälgida meie piirivalvuri marsruuti poodi õlle järele sõitmisel.
Taoline julgeolekuparanoia õhutamine töötab selgelt vastu meie endi tegelikele strateegilistele huvidele. Sest meie huvides on säästa oma rahvuslikku rikkust-põlevkivi-järgnevatele põlvkondadele. Selleks peame praegu kasutama iga soodsat võimalust ühineda igasugu torustike ja kaablitega sõltumata suunast, kust nad tulevad. Et praegu on idasuund halb. Aga miks mitte teha panus Venemaa demokraatlikele arengutele.
Täpselt samuti ja samadel põhjustel on see vastu Euroliidu (kuhu me vist täieõigusliku liikmena kuulume) strateegilistele huvidele. Tõepoolest huvitav, kui kaua Brüsselis talutakse seda meile tüüpilist rehepaplust ühiste huvide kaitsel.
Kelle huvid siis jäävad, milliste kaitsele on viskunud meie kõrged riigiametnikud ja poliitilised otsustajad. Eelkõige loomulikult USA. Nemad seal lombi taga on kogu aeg olnud huvitatud oma territooriumi energiavarude võimalikult kauasest säilitamisest tulevaste põlvede heaolu nimel ning seda toetavat, praegu just maailmaressursside kasutusele ligipääsu tagavat, poliitikat viivad nad üldjuhul otse ja efektiivselt ka ellu.Vaatamata enda ja lakeide ebaedule Iraagis või Afganistanis. Ameeriklased pole huvitatud sugugi Venemaa põhjaosa praegu kasutusel olevate maardlate ja arktilise merepõhja all olevate perspektiivsete maardlate gaasi suundumisest Euroopasse. Ähk läheb omalegi tarvis. Maardlatest Alaskani (seal gaasitorustike infrastruktuur täiesti olemas) on sama maa kui Euroopa südamesse. Aga Euroopast üle Atlandi ei hakata küll kunagi mingit toru vedama.
Oma võimalust passib selles suurte mängus ka Hiina, kelle jaoks saabubki tähetund siis, kui ameeriklastel õnnestubki Euroliidu liikmed igasugu trasside asukoha suhtes omavahel nii tülli ajada, et Venemaa annabki toruotsa energianäljastele hiinlastele. Sest ka strateegiliselt on Venemaa jaoks ohutum hoida hiinlasi toitva toru otsas. Muidu tulevad massiga ja võtavad ise. Seetõttu ongi venelastele endile see euroopasuunaliste gaasitrasside ümber toimuv sisuliselt sügavalt p….ui.
Blogged with Flock
Mart Raukas ja kasiinoäri fenomen eesti äri iseloomustajana
juuni 27, 2007, 11:25 · Rubriigid: wabariigi wärk
Filosoof Mart Raukas avaldas väga hea sarkastilise vaate eduihaluses lolliks läinud ja igasuguse väärtusepõhise toetuspinna jalge alt kaotanud , üleöö end kultuurrahvaks pidama hakanud kallitele kaasmaalastele. Seda siis võrdlustes Kreekamaa ja kreeklaste elu-oluga. Et miskipärast teevad kreeklased teatud asju, suhtuvad teatud asjadesse täpselt vastupidiselt. Toodud erinevatest näidetes iseloomustasid meid keelud, piirangud, eeskirjad, ja kõige selle pime järgimine ning kreeklasi vastupidiselt vabameelsus ja paljude meil keelatud asjade lubamine, isegi teatud kõikelubatavus. Ainuke erinevus oli suhtumine mängupõrgu ehk kasiinoärisse. Milles me oleme nii liberaalsed, aga kreeklased miskipärast mitte. Tundus kuidagi dissonantsina mõjuv, miks need pagana vabameelsed ja elurõõmsad kreeklased siis sädelevaid mängupõrguid ei armasta. Välja mõtlesin. Kreekamaal on äri ehk kaubavahetust tehtud tuhandeid aastaid. Äri mõte on aegade algusest olnud vastastikune kasu. Igasugune tüssamine ja liiakasuvõtmine pidi jääma mõistlikkuse piiridesse. Mis tähendas, et ühe poole kasu võis küll olla suurem kui teise poole oma, kuid vaesemaks ei tohtind teist poolt küll teha. See tähendab äris objektiivselt kaotajaks jäänu ei tohtinud vähemalt end sellisena subjektiivselt tunda. Muidu kaotanuks võidukas kaupmees oma pea. See on neil kreeklastel ilmselt geenides ja nad tunnevad neid tüssamise nähtamatuid piire. Ning ei luba omal maal riiklikult neid piire hägustada.
Kasiinoäri on ainuke äri, kus pole võimalik tehagi vastastikku kasulikke tehinguid. Kõik on üles ehitatud teise poole tüssamise peale. Kui viinaga, seksiga, isegi teiste kurjakuulutavate nimedega mõnuainetega kauplemine annab mõlematele tehinguosalistele (ostjatele-müüjatele) valdavalt siiski naudingut (nad saavadki tehingust seda, mida nad tahtsidki), siis mängupõrgus toimib vastupidine turg. Enamus osalistest kaotab, kibestub. On vaid käputäis teiste arvel võitjaid. Vastastikku kasulikku äri pole kasiinonduses võimalik ajadagi. Kuid äri algne mõte (ja kreeklastele kui ammusele kultuurrahvale aegade algusest hästi teada) ongi ju vastastikku kasulik väärtuste vahetus. Meie peame siin au sees aga partneri tüssamist…See ei saa olla jätkusuutlik. Ju meist ei saagi kultuurrahvast.
Blogged with Flock
Urmas Ott ei eksi
juuni 25, 2007, 19:21 · Rubriigid: wabariigi wärk
U. Ott näitas end jälle avalikkuse ees. Et miks just Savisaarte Hundisilma peol? Ei tähenda see muud, kui seda, et Ott tunneb, kes on staar, ja kes võib selleks taas tõusta. Või arvab mõni tõesti, et Ott otsib soodsat võimalust just praegu Keskerakonda astuda? Tähendus saab olla ainult üks: tulevad tagasi nii Savisaar kui Ott. Mõlema üle on tegelikult hea meel.
Blogged with Flock
Nord Stream, South Stream-aga meie
juuni 25, 2007, 14:38 · Rubriigid: wabariigi wärk
Mõni aeg tagasi kirjutasin sellest, et see meie poliitikuid ärritav ja inspireeriv Vene-Saksa gaasitoru projekt Nord Stream tundub Gazpromi ja Venemaa poolt juba mahamaetud olevat. Halva mängu juures püütakse teha vaid nägu, et need isepäised Balti riigikesed oma väiklusega on suurprojekti läbikukkumises süüdi. Nüüd tuli siis ka kinnitus sellest, et prioriteedid ongi mujal: on kavatsus paigaldada gaasijuhe hoopiski Musta mere põhja ühendamaks Vene trassid Euroliidu lõunaosa trassidega. Point prioriteetide muutumises on tõenäoliselt mitte niivõrd poliitikas, vaid majanduslikes kaalutlustes. Vene enda põhjaosa maardlate gaasist lihtsalt ei jätku ca 50 aastaks mõeldud gaasitrassi koormamiseks. Lõunatrass aga saab edukamalt kasutada Vene enda Astrahani ja Kaspia aluse piirkonna, samuti Turkmenistani, Kasahstani ja ka Azerbaidzaani varusid (pakkudes neile transiiti). Keskkonnakaitselisest seisukohast on Must meri ka parem koht. Ehituslikult küll raskem (Läänemere 100-200 m sügavuste juures on Mustas meres tegu 10 korda suuremate näitajatega), kuid keskkonnaoht tavateadvuse tasandil praktiliselt puudub. Sest Musta mere põhi on alates mõnesajameetrisest sügavusest (mis tähendab vähemalt 90% merepõhjast) praktiliselt elutu hapniku puudumise tõttu. On olemas küll vist väävelvesiniku keskkonnas elamisvõimelised primitiivsed organismid, kuid need kannatavad selle gaasitoru välja küll.
On tähelepanuväärne, et Vene ohu jutlustamise peale panust tegevad poliitilised jõud on välja kraaminud järjekordselt hirmujutud sellest, kuidas venelased hakkavad nüüd kasvatama gaasitoru kaitset ettekäändeks tuues oma Musta mere laevastikku. Üsna hale sissekukkumine, sarnane sellega, millist kära tõsteti kohe Vene poole provokatiivse uudise peale selle kohta,kuidas nad tulevikus laevastikuga gaasitrassi kaitsevad. Venelastel oli vaja lihtsalt õhutada gaasitrassi vastaseid meeleolusid. Et varjata oma sisulist eemaldumist.
Või arvatakse tõsimeeli, et Vene pool tahabki välja ehitada mõlemad suuremastaapsed gaasitrassid ja hakatagi seal torudes Euroopasse liikuvat gaasi sõjalise jõuga kaitsma. Kaine mõistuse teele võiks juhtida kaks lihtsat küsimust: kust võtab Venemaa selle vajaliku gaasi ja mis häda tal sõjaliselt kaitsta oma strateegilise tooraine voogu oma tõenäoliste strateegiliste vaenlasteni. Tõenäoliselt tuleb siiski üksainus trass ja mingi laevastik teda seal kahekilomeetrises meresügavuses kaitsma ei hakka.
Üldse tundub, et Venemaa ongi strateegiliselt pöördumas rohkem lõuna poole. Türgi ja Balkan kui teatud puhvertsoon tulevaste potentsiaalsete Euroliidu liikmetena. Nende kaudu saab oluliselt mõjutada Euroliitu tervikuna. Ei meie, teised Balti riigid ega mitte ka Soome ei huvitagi enam nii väga Venemaad. Venemaa ei hakka siit ka omale enam uusi vaenlasi otsima. Piisab täiesti pisikesest Eestist. Nii et meie saatus on olla maailmapoliitika äärealal suure Venemaa pisikese tigeda vaenlasena, kes oma tühisuse tõttu ei paku tegelikult ka Venemaale mingit erilist huvi.
Blogged with Flock
"Vainlase” kuju otsides
juuni 22, 2007, 10:48 · Rubriigid: wabariigi wärk
Sai tehtud harvaesinev käik Tallinna. Euroliidu lipuvärvides võõrasemad olid Pronksmehe endises asupaigas veel täies elujõus. Prantsuse Lütseumi direktor Lauri Leesi kuulutas järjekordsel lõpuaktusel, et ta on ainuke inimene EV-s, kes teab, mida tähendab integratsioon. Tema enda kogemustest tulenevalt, mõistagi. Tal on vist õigus, mitte muidugi absoluutselt, aga tõesti vähemalt tema võib teada ühena vähestest selle mõiste sisu. Sest Prantsuse Lütseum (LF) on siiski meie oludes ja mõistes omaette fenomen. Teatud vabameelsuse kants. Ilmekas oli kooli juhtkonna lähenemine praeguses keelamise meelevalda sattunud alkoholipruukimise küsimuses. Oli lõpetanutele lubatud. Õigemini aktsepteeriti elluastujate endi sisetunnet. Tunnistati nad täiskasvanuks. Väga sümpaatne lähenemine. Eriti selle seisukohavõtu valguses. Kuigi pidu meenutas natuke maainimestele tuntud karjalaskepäeva (HD video olemas, aga mitte praegu avalikustatav), jäid raamid täiesti tuntavalt alles. Pole hullu midagi.
Murelikuks tegi peolt tagasi sõites hoopis tänane Evi Arujärve lugu.EPL-s, kus minu poolt üldiselt lugupeetud autor lubas omale sellise väljendi “loobumine idealistlikust demokraatia-kujutlusest, mis vaikimisi peab inimest üksnes mõistlikke otsuseid tegevaks olendiks.” Mis see E. Arujärve pakutud loobumine siis tähendaks. Ainult seda, et on olemas inimesed?, jumalad?, rahva isad?, kes suunavad rumalat inimkonda tegema mõistlikke (loe:ainuõigeid) otsuseid. Et demokraatia on vaid fiktsioon, kattevari. Tegelikele juhtidele rahva juhtimisel helgesse tulevikku. Milleks küll Arujärvele vaja võimulolijate püüdlustele järele kiita.
Teine asi, mis meelde jäi: ei ole enam rohkearvuliste raadiojaamade uudistediktori häält, mis oleks usaldusväärne. Võlts noot on sees. Täpselt nagu vene ajal. Tabad end mõttelt, mis see uudise tegelik sisu võiks küll olla. Raadio 4 tundus kõige usaldusväärsem. Neil, Eestis elavatel venelastel, pole vist niikuinii midagi kaotada….
Igal juhul Lauri Leesi Kojamehe väljapakutud vaenlase kujuna ei kvalifitseerunud…E II V hümni mängiti enne Prantsuse V Vabariigi oma.
Blogged with Flock
Suured mõtted pole otsas
juuni 20, 2007, 12:58 · Rubriigid: wabariigi wärk
Õnneks. Suurte, pealtnäha hullumeelsete, kuid juba pisikese järelemõtlemise järel täiesti teostatavate ideede hulka võib paigutada selle . Tõepoolest, tuumaenergiast pole meil tegelikult pääsu, rääkigu rohelised mida tahes. Leedu Ignalina võimalused jäävad poolakatele, võimalik et isegi rootslastele. Meist pole seal enam ammu huvitatud, käigu Ansip seal leedukaid ja poolakaid moosimas kui palju kordi tahes.Tuuleenergiast kui mingist alternatiivist Hiiumadala kontekstis saab rääkida vaid Eesti ja Rootsi vahelise kaabliühenduse olemasolu või vähemalt kindlate perspektiivide korral. Kuid Rootsi oleks huvitatud kaabliühendusest pigem Poola või otse Leetu (Lätti?). Sest rootslasi huvitab ka väga juurdepääs tuumaenergiale, peaasi, et see oleks EL piires ja piisavalt kaugel Rootsi rohelisest mõttelaadist. Ida-Euroopa ja Ignalina sobivad hästi. Seega jäävad meile variandid Soomega (millest on hakatud ka nüüd peale Ignalina ärakukkumist rääkima) ja see oma tuumajaama mõte. Minu arust oleks majanduslikus mõttes parim muidugi koostöö venelastega Sosnovõi Bori uuendamisel, kuid see on poliitiliste olude tõttu paraku mõeldamatu.
Oma tuumajaam graniidimassiivis ja pealegi vee all on muidugi ahvatlev. Ohutuse seisukohalt maksimaalne. Sest see graniidist tuumaga kõrgendik meres e. madal merekaardilt vaadatuna peab koosnema just eriti homogeensest ja tugevast graniidist. Vastasel juhul poleks ta sellisena , eelajaloolisele kulutusele vastupidavana , säilinudki. Igal juhul pluss püsivuse ja radiatsiooni võimaliku lekke seisukohalt. Väljakaevandatav graniit kulub marjaks ära killustiku tootmiseks. Selleks pole siis maismaal vaja mingit sügavat auku rajada. Läbiviidavad uuringud ja ka osaliselt infrastruktuuri rajamine on ühildatav Tallinn-Helsingi võimaliku raudteetunneli rajamise ja Eesti-Soome vaheliste kaablitrasside rajamisega. Ja mis on meie killustunud vürstiriigikesteks jagatud Eestis vast (eriti tuumajaama rajamise küsimuses) vast kõige olulisemgi: saab teha ilma kohaliku omavalitsuse nõusolekut küsimata. Sest merepõhi on otse riigi haldusalas. Sest tegelikult oleks ju sinisavi lasundisse selle jaama rajamine pea sama ohutu ja kindlasti odavam …kuid milline vald selle oma territooriumile laseb. Õigemini, milline kohalik poliitik ei jätaks võimalust rahvast üles keerata kasutamata.
Laias laastus on see kasulik ka tuuleenergia suuremale kasutuselevõtule. Ainult generaatorite paigutuse magusamad kohad nihkuvad põhjarannikule, Osmussaarest ida poole.
Kuid põhja need suured mõtted meil vist lastakse. Seekord siis kujundlikult Muuga lahe põhja
Blogged with Flock
Ajaloolased reeturite jahil
juuni 19, 2007, 11:35 · Rubriigid: wabariigi wärk
On reeturite otsimise aeg. Vaja leida neid mastaapseid rahvuse reetureid, kelle õlule meie praegused hädad veeretada. Kaasajast oli võtta ainult Savisaar.Kuid ninasarvikule ei tee pori eriti midagi. Ja ninasarvik võib väga ohtlikuks osutuda, kui teda esimese pauguga maha ei saa. Lihtsam ja ohutum on pöörduda ajaloo poole. Seal on joodikuid, marodööre ja reetureid, kelle poole näpuga näidata.
Millegi muuga ei oska küll seda praegust ajaloolaste omavahelist tüli üleskeeramist keset palavat suveaega, selles Pätsi küsimuses, seletada. Sest imelik see asi ju on. Ilmjärv oma mahukas uurimuses omal ajal purustas küll müüte Pätsist kui targast rahvuse isast, kuid lausa reetmisega piirnevat koostööd Venega ei saaks sellest vast küll välja lugeda. Nüüd loeb teine ajaloolane, Valge, sealt uurimusest just seda välja ja lükkab kärinal ümber. Just nagu Pätsi kaitseks laimamise eest. Tegelikult hakkab toimima ju bumerangiefekt. Tuult tiibadesse saavad just Pätsi reeturluses süüdistajad. Millele saavad edukalt oponeerida Pätsi ajastu pooldajad, tänased karmi käe ihalejad. Milleks seda vaja. Eks vist ikka tähelepanu kõrvale juhtimiseks tänapäevastelt probleemidelt. Sorime innustunult minevikus, selle asemel et tegelda oleviku ja tuleviku väljakutsetega.
Ei olnud see Päts mingi reetur ega Vene agent. Lihtsalt üks üsna äpardunud väikerahva autoritaarne president, kes tegi riigile olulistel hetkedel suuri strateegilisi valeotsuseid. Eelnevalt demokraatia likvideerimisega omale selleks ainuõiguse võtnult. Selle eest ta vastutab ajaloo ees. Pole mingit vajadust talle veel reeturi märki külge panna ega ka näidata, nagu tahetaks seda reeturi märki talt ära võtta.
Meie, isegi ajaloolaste, mure praegu peaks olema see, kuidas takistada praegusi riigitüüri juures olijaid tegemast praegusele riigile sama määravaid strateegilisi valeotsuseid. Takistada neil saamaks reeturiteks tulevaste ajaloolaste silmis.
Blogged with Flock
Krahh või langus. Pigem krahh, vähemalt kinnisvaras.
juuni 18, 2007, 08:42 · Rubriigid: wabariigi wärk
Eks paljud ole ärevas või vastupidi magusas ootuses: mis juhtub lähiaastatel kinnisvarasektoris ja majanduses tervikuna. Kinnisvarahindade püsimisest või isegi tõusust on jäänud jutlustama vaid kinnisvaramaaklerid ja majanduskasvu jätkumisest räägivad vaid sellele panuse teinud poliitikud või end juba lootusetusse võlaorjusse müünud omaaegsed kriitikameeleta optimistid. Odava laenuraha kättesaadavus mõjus majandusootustele samamoodi tõusvalt kui omal ajal turule ilmunud Viagra millelegi muule. Et nüüd on tõusuprobleemid igaveseks lahendatud. Ajutiste raskuste puhul vaja vaid minna panka (apteeki), ja mured jälle murtud.
Enamuse kainemalt mõtlevate inimeste jaoks on selge, et head ajad majanduses on siiski möödas. Variantidena on kõne alla jäänud veel vaid see, kas kõik see toimub järsku või tasapisi. Järsku langemist tavatsetaksegi nimetada krahhiks. Teine krahhi tundemärk on see,et selleni viivad niivõrd mitte objektiivsed asjaolud, kuivõrd rohkem subjektiivsed turul osalejate ootused ja hinnangud. Krahh tuleb siis kui turul osalejad kardavad ja usuvad krahhi. Kuna inimesed on tegelikult kahjuks üsnagi manipuleeritavad, saavad osavad tegijad isegi krahhi ajastada ja seda enda kasuks pöörata.
Meie kinnisvaraturul toimuv on selle hea näide. Pool aastat on sellel turul just suurtegijate poolt antud turul toimuva kohta valesid signaale. Et kõik paraneb, hinnad ei lange, mis te pabistate, oodake müügiga, küll hakkavad ostma, eestlane tahab oma elutingimusi parandada. Selle kinnituseks ei langetatudki õigeaegselt ja sujuvalt kinnisvara müügihinda, vaid jäädi rahumeeli ootama. Oodati ära ArcoVara aktsiaemissioon, mis siis nüüd võttis sellelt turult viimse kooreraasu. Seda polnud küll palju jäänud, kuid miljardi siiski kogus. Mis nüüd viiakse Eesti kinnisvaraturult ja üldse Eesti majandusest välja. Viimastelt optimistidelt (ehk küll väheseks jäänud spekulantidelt, kes panustasid aktsiate hinnatõusule peale kauplemise alustamist) korjati viimased veeringud. Just nemad on tõenäoliselt oma raha suures osas kaotanud. Kui ArcoVara aktsia börsi avanedes üldse tõuseb, siis väga vähe ja lühiajaliselt. Edasi järgneb juba kiire langus.Sest optimismi ju pole. Ja langus suurendab pessimismi. Sest põhja olemasolu ja vajumise sügavust ei oska keegi ennustada. Uppuja haarab õlekõrrestki ja peale Arcovara aktsia langust on kõigil väiksematel kinnisvaraturul tegijatel selge, et neid on suuremate poolt ülesköetud ootustega tillist tõmmatud. Nüüd hakkavad nad kiiresti müüma. Et saada veel midagigi langevalt turult. Mis viib hindade languseni vast nii poole võrra. Ilmsesti juba sellel sügisel. Isegi see pole vast veel päris põhi. Päris põhi on vast ca 30-40% möödunud aastavahetuse aegusest maksimumhinnast ja kuskil aasta pärast. Selline stsenaarium on klassikaline kinnisvarakrahh kõige sellest tulenevaga nii eluasemelaenu võtnule kui riigi majandusele tervikuna. Midagi head ei tule. Majandusele tervikuna tähendab see majanduskasvu hoopis järsemat langust, kui seni prognoositud. Juba sellel aastal jääb isegi 8% kasv(kõik praegused prognoosid ületavad seda) vaid pelgaks unistuseks. Järgnevatel aastatel on tegu juba mõneprotsendilise kasvugagi. Kuigi see pole kaugeltki krahh, kriisiks võib seda siiski nimetada. Ehk siis soomepäraselt lama. Kas ikka veel arvatakse, et oleme soomlastest paremad?
Blogged with Flock
"Skype” meeste helesinine unistus luhtas?
juuni 15, 2007, 13:36 · Rubriigid: wabariigi wärk
Omal ajal, kui veel “Keskpäevatund” oli Langi, Luige, Tiido meelevallas (vist isegi varem kui see “vihkamise tunniks” ristiti), tavatsesid saatejuhid tärkava transiidiäri ihaluse taustal ironiseerida mõnede meeste “helesinisest unistusest helesinise toru” järele. Nüüd, kui Lang poliitikasse läinuna on unistajatele nende koha kätte näidanud (transiidiäri perspektiividest pronksijama taustal pole vist enam viisakaski rääkida) , on tegelikult valitsuskabinetist väljatilkunud info alusel koht kätte näidatud ka järgmistele helesinistele unistajatele: neile, kes ikka veel unistavad teadmistepõhisest majandusest ja riigi suundumustest innovaatilistele radadele. Sten Tamkivi “Skype” meeskonnast on sellel peatunud. Kuigi väliselt nagu veel loodetakse valitsuse meelemuutusele selles välistööjõu sissetoomise küsimustes, paistab siiski, et “Skype” kontoris kipub strateegiline otsus Eestist arendustöö väljakolimise kohta juba tehtud olevat. Sest vastasel korral oleks reaktsioon valitsuse venitamistaktikale põhimõtteliselt kiirete ja vajalike otsuste vastuvõtmisel olnud hoopis teravam.
Selge on ka see, et valitsuse plaan lihtsustada välistööjõu sissetoomist üldiselt, ühtse limiidi piires, vahet tegemata kvalifitseeritud ja kvalifitseerimata tööjõu vahel, ei vii meid kuidagi lähemale teadmistepõhisele majandusele. Pigem vastupidi. Lihtsa orjatöö kasutamisest rikastuvad tööandjad maksavad need limiiti eraldavad ametnikud lihtsalt üle. Mingid arvutifriigid ei ole rahapaki ametniku sahtlisse libistamises kindlasti kuigi osavad. Ja katse korral jäävad ka kohe vahele ja lüüakse rahva rahustuseks risti. Olemasolevate intellektuaalsete ressurssidega (õigemini siia allesjäänud ressurssidega) pole küll võimalik midagi suuremat teadmuspõhist korda saata. Eestlased ega isegi mitte kohalikud venelased ja allesjäänud juudid pole mingid ainult andekatest koosnevad ülirahvad. Igasugune teadmistepõhine majandus eeldab andekate vaba juurdevoolu, ei aitaks isegi väga tugev, kuid võõrastele suletud haridussüsteem.
Tegelikult on kiired lahendused võimalikud. Vaja on ainult poliitilist tahet. Seda aga ei ole ega tule, sest meie valitsus püsib ju ainult iseenda õhutatud ksenofoobial. Ei oleks vaja teha ju muud, kui kehtestada kolmandatest riikidest siia limiidivabalt tööle tulemise (tööloa saamise) tingimuseks kõrghariduse olemasolu. Või vähemalt meil kõrgharidust omandama asumine. Välisüliõpilased lahendaks meie kõrgkoolide kuivava vastuvõtu mured ja leevendaks kindlasti tööjõupuudust ka teenindussfääris. Juba ammu kirjutasin sellest. Meie võimuses oli telkmantlites vene üliõpilased joonelt riigist välja saata. Meie võimuses on ka mõnest meile sobivamast riigist (Ukrainast, Indiast jm.) pärit üliõpilasi ja teisi kõrgharitud inimesi joonelt meie riiki tööle lubada. Kui meil neid ju tegelikult vaja on?
Blogged with Flock
Suurusehullustuse küüsis
juuni 14, 2007, 12:05 · Rubriigid: wabariigi wärk
Eesti on maailma mõttes pisiriigike. Nii territooriumilt, rahvaarvult kui ka majanduslikus ning poliitilises mõttes. Loomariigis on ellu jäämiseks pisikeste üheks kohastumisviisiks end näidata suuremana. Et näidata suuremale vaenlasele enda nahkapanemisega kaasnevaid tülikusi. Eesti on ka juba taasiseseisvumise eelsest ajast saati püüdnud end näidata suuremana, olulisemana, tegijana siiski peaasjalikult suurte mängus. Kui omal ajal laulva revolutsiooni ja tõepoolest radikaalsete reformide läbiviimise aegadel oli selleks ka pisut põhjust, siis viimastel aegadel näeme küll nendes püüdlustes välja pigem haledate eneseupitajatena. Kui NL lagundajatena olime tõesti avangard (küll kindlasti aga mitte protsessi algataja ega väljamõtleja – pigem eesrindlik tööriist) ja raha- ning omandireform kogu oma keerukuses olid siiski paljude poolt järgimist leidnud edumeelsed sammud, siis kogu järgnev on olnud küll ainult võimulepääsenute püüe oma võimu kindlustada näiliste edumeelsete vahenditega. See, kas ja kuidas mingi pisiriigi oligarhia oma võimu kindlustab, ei huvita maailma otsustajaid küll kuidagi. Rohkem nagu statistika mõttes ainult. Näiteks see, mitu riiki on esindatud Iraagis või Afganistanis. Pole siis ka midagi imestada, et maailma tähelepanu oleme saavutanud vaid “Estonia” huku ja Pronkssõduri eemaldamisega. Ja tegelikult halba varju heitvat tähelepanu. Ei saand me hakkama oma merelaevanduse lipulaeva huku mõistliku seletamise ega ammugi mitte monumenditeisaldamise vajalikkuse seletamisega.
Meie enda poolt paljukiidetud majanduskasv ei huvita maailmas mitte kedagi, kui seda isegi teatakse, ei tehta sellest mingeid järeldusi. Tõepoolest, mis Balti tiiger, kui siinsamas on naaber Läti veel suurema majanduskasvuga ja maailmas on olemas gigantne Hiina veel suurema ja pikemaajalisema majanduskasvuga ja isegi Aafrikas on olemas meiega võrreldes suurriik Angola 30% majanduskasvuga.
Nii et abituna tunduvad me poliitikute katsed näidata end tegijatena Euroopa ja maailma mõistes. Neil katsetel pole lihtsalt usutavuse , tegija renomeest tulenevat vundamenti. Viimane näide on see, kui M. Mihkelson arutleb oma blogis selle üle, mida head nõu võiks küll THI Bushile anda tulevasel “tippkohtumisel” . Eriti selle Venemaa ja Putiniga seoses. No mis nõu võib anda suurriigi juhile mingi pisiriigi president, pealegi küsimuste ja poliitikate osas, kus see pisiriigike on ise täiesti läbi kukkunud ja tema olemasolugi sõltub vaid suuremate armust. See kohtumine ei tähenda ju muud, kui et klähviv kutsikas kutsutakse peremehe juurde ja -võib olla-tehakse ka pai. Et klähvisid ikka päris ennastunustavalt, abi seegi. Või kui peaminister sõidab läbi neid riike, kel EL-s ka Venemaaga kana kitkuda ja kes sisuliselt löövad kiilu EL ja Venemaa vahele. Üsna silmakirjalik värk. Eriti kui veel silmas pidada seda , et Eesti on praeguse peaministri ja presidendi ajal samal ajal toetanud tingimusteta EL põhiseaduslikku lepet (mis võtab meiltki suure tüki suveräänsust ja viib kaugemas perspektiivis Eesti riikluse kadumiseni), mille vastu on Poola ja samal ajal laseb USA-l ainult ameeriklaste huvides endaga mängida.
Meil oleks ilmselt olnud võimalusi pakkuda olulisi lahendusi ja olla tegijaiks maailmapoliitikas “tänu” oma geopoliitilisele asendile ja rahvuslikule koosseisule. See, kuidas me oma võimalusi selleks tegelikult oleme aga kasutanud, ei jäta aga mingit lootust selleks, et maailma suured tegijad meid kuulaks, või veel enam, meie arvamusega arvestaks. Seda loota ja oodata on puhas suurusehullustus.
Blogged with Flock
