… ja elust (põhiliselt)
ka isiklik võib olla avalikArhiiv: wormsi wärk
Maaleht ja lambapidamise võlud ja valud Vormsis
Tänases Maalehes ilmus siis teade Pressinõukogu õigeksmõistvast otsusest Maalehe artikli „Vormsilased karastavad lambaid” osas. Kuna Pressinõukogu tegi oma otsuse, tuginedes ajakirjaniku enda seletustele (avaldatud täies mahus siinsamas mõni postitus tagapool), ja, nagu nähtub otsuse sisust, võttes neid puhta kullana, pean vajalikuks avaldada osaliselt oma kommentaarid sellele seletuskirjale. Jääb veel lisada, et Pressinõukogu ei pidanud vajalikuks enne otsuse langetamist selle seletuskirja minuni toimetamist ja sellele kommentaari palumist, jättes mind taotluslikult kiusliku, paranoilise kaevupunni rolli.
Kirjutise “Vormsilased karastavad lambaid” (16. 2. 2006) ajendiks oli
Vormsi elaniku (toimetusel nimi teada) telefonikõne Maalehe toimetusse.
Helistaja väljendas tüüpilist, Eestis praegusel ajal sageli väljendatavat
arusaamatust uut moodi loomapidamisviisi (talvel väljas) suhtes.
Ja sellise puhtpraktilise, loomapidamist käsitleva kirjutiseni viiva signaali autor eelistab jääda ja jäetaksegi ajakirjaniku poolt anonüümseks! Milleks selline ajakirjandusliku allika kaitse? Kahtlemine naabri loomapidamisoskustes ja sellest ajakirjanikule rääkimine on Vormsil ohtlik infoallika julgeolekule ja tervisele?! Pealegi polnud ta ju Vormsi jaoks ise, ega tegutsenud sugugi anonüümselt vaid täiesti avalikult. Rääkis küla peal asjast, sõitis avalikult koos ajakirjanikuga ringi, on üldse tuntud ja sõnakas mees, kes ise kunagi mingit anonüümsust ei soovi ega pole kunagi soovinud.
Ei, seda allika anonüümsust oli vaja ajakirjanikule, et sisse panna väike vihje võimalikule põllumajandustoetuste väljapetmisele. Loomulikult sellist alusetut laimu ei saa otse kellegi suu kaudu esitada. Asi on tegelikult isegi selles, et see väide ei tule algselt isegi sellelt anonüümseks jäänud tegelaselt, vaid temagi esitas veel rohkem varju jäänud tegelaste konstruktsioone.
Ja ajakirjanik läheb nii lihtsalt õnge…Vaevalt.
Vormsil käisin puhkepäeval, jäätee ajal, kui saarel oli hulgaliselt ka teisi
uudistajaid. Loomade välipidamist oli võimalik kõigil näha.
Loomapidamiskohad jäid avalikult kasutatavate teede äärde ja kusagil nähtud kohtadest polnud keelusilte.
Kas siis nii tuldigi ettevalmistatult, saadud signaalile reageerides kirjutama probleemartiklit? Tundub nagu oleks satutud saarele juhuslikult. Juhuslikult kohtuti signaali autoriga, juhuslikult ei tulnud meelde helistadagi teiste nende loomapidamiskohtade ja loomade omanikele, millest tulevases probleemartiklis juttu peaks tulema? Sest keelusilte ju territooriumil ega hoonel ees ei ole ja pealegi on need kohad nii avalike teede lähedal. Milleks probleemi omanikust kirjutades veel teda ennast tülitada, eks nad siis pärast õiendavad, kui midagi ei meeldi.
Helistajalt sain teada, kes loomapidajad on, ja ka seda, et Kersleti küünis
peavad lambaid Elle Puurmann ja Ahto Kokk, kes on muu hulgas ka kohalik
loomaarst. Nii enne saarele sõitu kui ka saarele jõudes helistasin Ahto
Kokale, kes aga siis parasjagu oli jahil. Leppisime kokku hilisema kohtumise
Jaa…. üks loomapidaja ei saanud nagu tulla ise näitama, aga sellele teisele , kelle nimi on ajakirjanikule hästi teada ja ilmselt oli teada ka see, et just talle kuulub selle eriliselt kriitika alla sattunud lloomapidamiskoha kasutusõigus, sellele juba helistama ei hakka. Ei tee katsetki. Selle asemel õnnestus koos anonüümse kaebajaga kõnealloleva küüni juures ära käia täpselt selle paaritunnise ajavahemiku jooksul, mil omanikku seal ei viibinud. Ja ega pärastki polnud mingit ajakirjanduseetilist mõtet omanikku informeerida?
ja seni näitas helistaja mulle Vormsi saart, muu hulgas ka veiseid, lambaid ja küülikuid, keda välitingimustel peeti.
Kas kõiki, artikli järgi tundub olevat küll tehtud valik, milliseid kohti nimetada, milliseid mitte. Ja see valik ei ole tehtud sugugi loomade välipidamise teooria ja praktika näitlikustamise seisukohalt, nagu probleemartiklilt ootaks. Valik on tehtud „õigete” ja „valede” loomapidajate seisukohalt. Kohaliku poliitika kontekstis. „Õiged” on hetkel võimul ja neid ei näidata.
Lumest toidu otsimine on kirjutise kontekstist välja rebitud lause.
Tegelikult kirjeldasin lumest toidu otsimist, näitlikustamaks loomaarstist
lammaste omaniku Ahto Koka väidet, et lambad tahavad lumel olla ka siis, kui laut sealsamas. (“Aga kui eelmisel aastal pidasin lambaid kodu juures ja neil oli võimalus iga hetk lauta minna, tahtsid nemad ikkagi lumel magada,” ütles Kokk. Tõepoolest: lambad kraapisid lumest näsimiseks kulu, kuigi küünis oleks saanud hoopis kergema vaevaga saagi kätte.)
Huvitav, huvitav…Sedasama „kontekstist väljarebitud” lauset kasutab „Maalehe” toimetus ise ja uuesti, kui ta iseloomustab kõnealust artiklit oma 29.juuni lehes ilmunud teadaandes Pressinõukogu õigeksmõistva otsuse kohta.
Lumme poegimist pole kirjutises väidetud. Jutt on kõledas küünis poegimisest. Küünis oli sel talvel tõepoolest tuuletõmme ja seda, et küüni kordategemine on pooleli, tunnistas ka Ahto Kokk.
Huvitav, kuidas see tuuletõmbe fakt kindlaks tehti, vaatles ju ajakirjanik küüni kaugelt, avaliku tee pealt?
2) “Nii-öelda vastaspoole (ehk siis lambapidaja enda) seisukoht on avaldatud läbi kohaliku loomaarsti selgituste…” Mul ei olnud mingitki põhjust kahelda selles, et Ahto Kokk, kes on ka loomaarst, on üks Kersleti küüni lambapidaja.
Sulaselge häma. Tegelikuks vastaspooleks on need inimesed, kes on toonud mitmesuguste looduskaitseprojektidega saarele kariloomi ja need inimesed on kellelegi pinnuks silmas. Ja neile sõna ei anta.
3) Arvamine, nagu oleks loomade pidamine lumel loomade piinamine ja et loomade pidamine Vormsil on hoogustunud karjatamistoetuste tõttu, kuulub helistajale, Vormsi elanikule, kes sellega väljendas tüüpilist loomade välipidamise vastu olevate inimeste hoiakut. Seda, et loomad ei piinle, selgitab sealsamas Ahto Kokk.
Jälle kerge häma. Artikli tegelik lause „Tema meelest on Vormsil võimust võtnud huvi hõlpsalt karjatamistoetusi saada, unustades ära, et loomade eest tuleb ka hoolitseda.”
ei ole ju sugugi nii heatahtlik ja lause võimalikku autorit teades võib kindel olla, et tegelik ajakirjanikule esitatud jutt ja sõnum olid hoopis karmima sõnastusega. Milleks see ajakirjaniku poolne pidev pehmendamine. Kui ta peab vajalikuks selle inimese arvamust esitada, esitagu ehedal kujul.
Ma ei tea midagi rahvaliitlasest vallavanema käigust küüni juurde ja ma tõesti ei arva, et iga kirjutist peaks kommenteerima ka kohaliku omavalitsuse juht.
Keegi pole rääkinud „igast kirjutisest”. Jutt oli sellest, et kui üleriigilises lehes räägitakse ühe valla näitel probleemsest loomapidamisviisist ja on tõesti andmeid, et vallavanem oli juba niikuinii kuidagi seotud selle artikli saamislooga, oleks ilmselt asjakohane saada ka tema seisukoht. Seda kinnitab ka peale artikli ilmumist toimunu, kus vallavalitsus on algatanud just nende artiklis mainitud loomapidamiskohtade rendilepingute lõpetamise või ülevaatamise.
Pärast kirjutise ilmumist Toomas Puurmann tõepoolest helistas mulle. Päris kindlasti ei ähvardanud ma teda – see on täielik väljamõeldis.
No milleks pidada siis ajakirjaniku küll leebes toonis tehtud vihjet sellele, et mida ta kõike küll meist on kuulnud ja et see kõnesolev artikkel on ju nii heatahtlik, et mul pole küll mingit mõtet pahandada. Eks see tähendab ikka seda, et „mida kõike võin ma veel teie kohta kirjutada, kui palju kobisete”
Ma hoopis püüdsin selgitada, et uut moodi lambapidamisviisi harrastajad on Eestis pioneerid ja et nagu iga uus asi tekitab vastuseisu, on päris loomulik, et seda tekitab ka talvine lammaste välipidamine. Ja et sellest tuleb rääkida, et inimesed kohaneksid uute asjadega. Kui ma õigesti mäletan, siis ma selgitasin selle väga pika jutuajamise jooksul ka seda, miks valisin asjast rääkimiseks just Ahto Koka (kuna ta on ise loomaarst). Kindlasti proovisin Toomas Puurmannile selgitada, et mul pole mingisugustki alust rünnata isiklikult teda ja et ma pole seda teinudki.
Vat kui erinevalt võivad inimesed oma telefonivestlust mäletada ja kommenteerida. Peaks vist kõneeristuse välja nõutama. Minu mäletamist mööda oli kõne suhteliselt lühike, rahulikus toonis. Mina esitasin väga lühidalt oma peamised pretensioonid ja teatasin talle ka seda, et esitan need põhjalikumalt ka kirjalikult. Palusin talt siis ka kinnitust, et ta aega leiaks ja mulle ikka vastaks. Mingit diskussiooni lambapidamise strateegiast ja taktikast polnud ollagi, koheseid vastuseid oma pretensioonidele ma ei saanud, ainult püüti seletada, et tema ju ei tahtnud halba, et ärgu olgu ma kuri (kuigi kuri ma ju polnudki- vähemalt tollal) ja siis see eelpooltoodud jutt, et ta oleks võinud kirjutada hullemini ja millest veel…
Olen peaaegu kindel, et selle pika jutuajamise vältel soovitasin tal, kui asi ikkagi kripeldab, lehte vastulause kirjutada, sest selle võimaluse pakkumine on niisugustel puhkudel loomulik.
No seda küll ei olnud. Võimalusest vastulauseks Maalehele võtaks kohe kinni. Ainult seda ei pakuta sealt mulle kunagi. Mitte selle lamba loo pärast, vaid sellepärast, et ma seoks äkki oma vastulause teiste probleemidega, millest Maaleht ei taha kuidagi rääkida.
Tarmu Tammerk ja lambapidamine Vormsi Vürstiriigis
Et mis seos. Otsene. Tarmu Tammerki poolt allkirjastatud Pressinõukogu otsus nimelt kinnitab, et Maalehe ajakirjanik Viio Aitsam käsitles Maalehe talvises artiklis lambapidamise keerukusi Vormsi saarel talvetingimustes igati objektiivselt, tasakaalustatult ja eelarvamustevabalt (s.t.-kas nad seal Vormsis ikka lambaid pidada oskavad) ja kaebus on üks kiusuajamine tubli Rahvaliidu suhtes.
Et asjale kiretult läheneda, avaldan alljärgnevalt oma kaebuse ja Pressinõukogu vastuse sellele muutmatul kujul.
Kommenteerin (ja kirglikumalt) mõne päeva pärast.
Kaebus „Maalehe” ajakirjaniku Viio Aitsami ja peatoimetaja Peeter Ernitsa tegevuse suhtes.
Austatud pressinõukogu
Üleriigilise levikuga ja suuretiraazilises "Maalehes" ilmus neljapäeval,16. veebruaril 2006. a „Maalehe” ajakirjaniku Viio Aitsami artikkel "Vormsilased karastavad lambaid" (http://www.maaleht.ee/?page=&grupp=artikkel&artikkel=5059).
Lugu sellest, kuidas Vormsi saarel mahajäetud lagunenud kõledas saras peetakse talvel lambaid, kes söögipuudusel otsivad lumes kahlates toitu ja sinnasamasse lumme poegivad.
Lugu tugineb anonüümseks jääda soovinud inimese (aga loomulikult kohapeal hästi teada inimese) signaalile ja siis kohapeal käinud ajakirjaniku vestlusele temaga. Nii-öelda vastaspoole (ehk siis lambapidaja enda) seisukoht on avaldatud läbi kohaliku loomaarsti selgituste ja tõdemuse, et KA tema peab seal saras lambaid. Kuid mitte sõnagi sellest, KES siiski seal tegelikult lambaid peab ja kellele kuulub laudana kasutatava sara kasutusõigus. Küll aga vihjatakse sellele, et need varju jäänud lambapidajad on ühed pahad loomapiinajad ja sisuliselt petavad oma looduskaitseprojektidega saarele toodud lammastele välja karjatamistoetusi.
Lambaid peab seal seal minu abikaasa , Elle Puurmann, vallavolikogu endise koosseisu esimees ja praeguse volikogu opositsioonis olev liige. Temale kuulub ka pidamiseks kasutatava hoone kasutusõigus. Saarele rannaniitude majandamiseks vajalikke loomi on saarele toodud tõepoolest mitmesuguste looduskaitseprojektidega, ja nende väljatöötamisel ning elluviimisel olen ka mina küllaltki aktiivselt osalenud. Loomulikult on see saarel kõigile teada ja oli väga hästi teada ka ajakirjanikule ning loomulikult puudutab nii see artikkel kui ka sama ajakirjaniku teised Vormsi teemalised artiklid (näit sama ajalehe lisas „Metsaleht”-http://www.maaleht.ee/?page=Metsaleht&grupp=metsaleht&artikkel=315, http://www.maaleht.ee/?page=Metsaleht&grupp=artikkel&artikkel=4579) mind otse ja isiklikult. Kuigi ajakirjanik väldib mind ja minu abikaasat nimepidi nimetamast, pole kunagi püüdnudki võtta kontakti ega mingitest arvamustest ja kommentaaridest huvitunud. Kas selleks, et vihjetega mingitele segastele, sulikalduvustega loodusarmastajatele-kaitsjatele , anonüümsete ja kontrollimata-kinnitamata arvamustele ja ütlustele tuginedes karistamatult laimata maine allakiskumise eesmärgil kellegi poliitilisi vastaseid?
Ajakirjanik Viio Aitsam ei teinud konkreetsel juhtumil katsetki kontakteeruda tegeliku loo „kangelasega” ja isegi sisenes võõrale territooriumile informatsiooni ja piltide saamiseks ilma territooriumi valdaja loata. Pealegi teiste kõrvaliste isikute saatel (kelleks oli see anonüümseks jääda soovinud laevakapten). On täielik alus ajakirjaniku hoone juures kohalkäigu aja järgi arvata, et ajakirjanik valis teadlikult külastusaja sellise, kus ta ei kohtuks territooriumi valdajaga, kes erinevalt artiklist jäävast muljest hoolitses oma loomade eest eranditult igapäevaselt. On ka pealtnägijaid sellele, et seal olevat millegipärast kohal käinud praegune vallavanem Ene Sarapuu (Rahvaliit). Kellelt pole siiski loos mingit kommentaari.
Aga ju võiks. Kui oleks olnud tegu katsega kirjutada probleemartiklit näiteks lambapidamisest (ja eriti talvetingimustes vabapidamisest) Vormsis. Võiks ju võrrelda saare teiste pidajate ja pidamise tingimustega ja anda seejärel asi hinnata eksperdile. Praegu anti eksperdile hindamiseks ette juba eelnevalt kallutatud, subjektiivne ja ühepoolne informatsioon.
Õigeaegselt tõkestada selle tendentsliku artikli ilmumist ja kasvõi vastulauset nõuda polnud ka siin eelpool väljatoodud põhjustel võimalik nõuda, sest enne artikli ilmumist polnud selge, kellest või millest seal juttu tuleb ja ka artiklis mainitud kohaliku loomaarsti poolt pakutud parandused lükati vist enamuses tagasi. Nagu ikka põhjendusel, et kahjuks ei jõua parandusi enam sisse viia.
Artikli ilmumise järel pidasin ennast Elle Puurmanni abikaasana ja seega asjaga küllaltki otseselt ja sisuliselt seotuna olevana end õigustatuks helistama ajakirjanik Viio Aitsamile ja paluma talt selgitusi artikli tagamaade kohta.
Ajakirjanik vastulauseks võimalust ei pakkunud, vaid jutuajamise käigus tehti leebes toonis ähvardus paljastada veelgi sigadusi, mida me abikaasaga saarel teinud oleme ja mille kohta ta olevat saarel käies igasugu jutte kuulnud. Ainuke, mida ma selle jutuajamisega saavutasin, oli põiklevas toonis antud lubadus vastata minu kirjalikule selgitusetaotlusele. Selle ma lisan ka käesoleva dokumendi juurde. Kuna minu küsimused puudutasid ka teisi Vormsit puudutavaid probleeme käsitlevaid „Maalehe” artikleid, saatsin koopia ka „Maalehe” peatoimetajale hr. Peeter Ernitsale.
Kummaltki neilt pole ma saanud siiamaani mingit vastust.
Eelpooltoodust küsimused austatud pressinõukogule:
Kuidas Te hindate kõneallolevat minu kaebuse esilekutsunud „Maalehe” artiklit objektiivsuse, osapooltele sõnaandmise ja tasakaalustatuse seisukohalt?
Kuidas Te hindate ajakirjaniku töömeetodeid materjali kogumisel ja artikli ettevalmistamisel?
Kuidas Te hindate ajakirjaniku ja peatoimetaja suhtlemisstandardeid oma lehe artiklites riivatud ja puudutatud inimestega
Loomulikult on minu nägemus asjadest subjektiivne ja seda subjektiivsust teravdavad ka varasemad kokkupuuted ajakirjandusega, mis on kahjuks sama negatiivsed. Siiski ei suuda välja mõelda põhjust, miks maaelu käsitlev ajaleht ei võiks olla avatud diskussiooniks aktuaalsetel maaelu teemadel inimestele nende õigete nimede all. Praegu konkreetsel juhtumil on üleriigiliselt võimendatud anonüümset negatiivset arvamust kellegi teise, kohapeal äratuntava inimese, tegevuse suhtes. Kas selliste meetoditega parandab lambapidamise kvaliteeti? Või ei saa lambapidamises teisiti tõesti korda kuidagi majja, kui iga kiusliku naabri kaebus pannakse kohe lehte, ja veel anonüümselt, et teda mitte laimu eest vastutusele võtta ei saaks?
Selle artikli eesmärgiks pole minu arvates ju lambapidamise meetodite tutvustus ja kriitika. Eesmärgiks on laimu levitamine teatud inimeste maine allakiskumiseks. Maine on aga tähtis just kohalikus poliitikas.
Seetõttu viimase subjektiivse mõtteavaldusena tundub mulle, et vastab tõele see, et „Maaleht” on muutunud ühe poliitilise partei häälekandjaks, kes ei põlga ära ka sekkuda ühe partei huvides kohalikku poliitikasse isegi nii kauges ja kõrvalises kohas kui Vormsi.
Loodan, et austatud pressinõukogu ei lähe kaasa minu subjektiivse lähenemisega ja läheneb asjale mitmekülgsemalt, ning ma saan Teilt objektiivse, kaalutletud ja argumenteeritud vastuse minu esitatud küsimustele ja ka üldise kokkuvõtva hinnangu.
Lugupidamisega
Toomas Puurmann
Kaebus nr 140
Pressinõukogu otsus 14.06.2006
Maaleht ei rikkunud head ajakirjandustava
ressinõukogu arutas Toomas Puurmanni kaebust Maalehes 16. veebruaril 2006 ilmunud artikli „Vormsilased karastavad lambaid” peale ning otsustas, et leht ei ole rikkunud head ajakirjandustava.
Maalehe artiklis on juttu sellest, et Vormsi saarel peetakse mahajäetud lagunenud laudas talvel lambaid, kes lume seest sööki otsivad. Artiklis on saanud sõna nii lambakasvatajast loomaarst kui ka lammaste välipidamise vastane, kelle nime ei avaldata.
Toomas Puurmanni sõnul on Vormsil kõigile ja ka Maalehe ajakirjanikule Viio Aitsamile teada, kes saarel lambaid peavad, kuid kommentaari saamiseks tema kui ühe lambakasvataja poole ei pöördutud. Kaebaja leiab, et artikli eesmärk ei olnud lambapidamise meetodite tutvustus ja kriitika, vaid laimu levitamine ja poliitilise maine kahjustamine kohaliku omavalitsuse kontekstis. Kaebaja ei pea ka õigeks, et ajakirjanik käis loata eramaal lambaid uudistamas.
Maaleht selgitas, et artikli eesmärk oli kõnelda uue lambapidamisviisi pinnal tekkinud arusaamatustest. Artiklis on sõna saanud üks lambakasvataja ja samuti lammaste välipidamise vastane. Maalehe kinnitusel käis artikli autor ise Vormsi saarel ning tutvus lammaste eluga, kuid kuna loomapidamiskohad jäid avalikult kasutatavate teede äärde ja keelusilte ei olnud, ei pidanud ajakirjanik vajalikuks kelleltki luba küsida. Lisaks oli ajakirjaniku Vormsil viibimisega kursis üks lambakasvatajast loomaarst, kes sai artiklis sõna.
Pressinõukogu otsustas, et Maaleht ei ole rikkunud head ajakirjandustava. Pressinõukogu leiab, et artikkel ei ole negatiivse alatooniga ning sõna on antud nii lambakasvatajale kui välipidamise vastasele. Artiklist ei nähtu, et see on kirjutatud kaebuse esitaja halvustamiseks; artiklis pole tehtud sellesuunalisi vihjeid, rääkimata kaebuse esitaja nimepidi mainimisest. Selgelt on esiplaanil väitlus lammaste välipidamise teemal. Lammaste väljas pidamise toetajaks on artiklis valitud kohalik loomaarst, kelle amet lisab tema ütlustele kaalu. Seega ei saa mingil juhul väita, et artikkel oleks kaldu lammaste välipidamise kriitikute suunas.
Pressinõukogu ei saa tuvastada, kas ajakirjanik sisenes kaebaja maavaldusse ebaseaduslikult või mitte.
Mis puudutab ajalehe suhtlemist isikuga, kes end ajalehe artiklist puudutatud tunneb, siis leiab Pressinõukogu, et head tooni näitab kriitikale reageerimine. Kaebuse esitaja heidab ette, et ta ei saanud ajalehelt vastust oma kirjalikele küsimustele. Ent ajakirjaniku sõnul toimus kaebuse esitaja ja ajakirjaniku vahel põhjalik telefonivestlus, kus kirjas esitatud küsimused läbi arutati. Ajakirjaniku kirjalik vastus oleks siiski võinud kaasa aidata vaidluse lahenemisele.
Pressinõukogu esimees Tarmu Tammerk
Märt Rask , ajakirjandus ja tavaline riigivargus
Kaks võimu, Pressinõukogu kui ajakirjanduseetika valvekoer ning Riigikohtu esimees kui kohtusüsteemi eestkõneleja arutasid Tartus omavahelisi asju õigluse kajastamisel ja jaluleseadmisel . Huvitav, lehtedesse pole asi jõudnud aga teles lasti pidevalt Raski tsitaati selle kohta, et ajakirjandus peaks rohkem kajastama just igasugu tapmiste ja muu kõmu asemel haldus- ja tsiviilasju, sest just nende asjade lahendamise praktika läbi oleks kodanikel ka kasu ja midagi õppida. Jutt jumala õige, sest vaevalt jätab potentsiaalne tapja kedagi tapmata ainult sellepärast, et nägi telekast või luges ajalehest, kui hirmus see tapatöö on. Küll aga oleks vähem sulisid ja igasugu riigivargaid, kui nende tegemised ja vahelejäänute asjade arutamine oleks paremini nähtav.
Aga tegelikult ei saa ju see Rask oma jutuga midagi teha (ega vist tegelikult siiralt tahagi), sest teab ta ju hästi, et suurte riigivaraste tegude kinnimätsimisel teevad nii ajakirjandus kui kohtusüsteem tulemuslikku koostööd. Nagu näitas see Vormsi surnud rannarootslastele tagastatud maade ümber toimunu (avalik.blogspirit.com)
Reservkoopia wordpressis
Kuna Bloggeriga on viimasel ajal tõepoolest jama, katsetaks reservvariandina seda wordpressi. Kõik, isegi bloggeri sisu importimine siia läks üllatavalt libedalt. Oma osa selles on vist ka minu kasutatavas brauseris (Flock), mis pidi olema ka wordpressi staffi lemmik; mispeale nad tegid mu sisseregamise maksimaalselt lihtsaks. Näis, kas see jääb reservkohaks, või kolingi siia.
Olukorrast Vormsi Vürstiriigis. Vol2. Märts2006
Vaatamata ammu alanud kevadekuule kestab Vormsis sügav talv. Ka võim on endiselt ja mõneti isegi üllatuslikult kindlalt valimisliidu „Ka talvel Vormsil” käes. Seetõttu kattuvad ka lähituleviku ilmastiku- ning poliitprognoosid: talv jätkub. Juulikuus võib tulla lund ja „talvitujate” valimisliit elab edukalt üle ka natuke vabameelsema suve.
Nüüd siis lähemalt uue võimu ettevõtmistest ja opositsiooni viletsusest nende tõrjumisel.
Esiteks, nagu ikka, on uue võimu esimene asi torgata oma käsi ühisesse rahakotti ja määrata omale enda arvates väärilised palgad ja hüvitised. See on nüüdseks ka tehtud. Märgatavalt tõusid vallavanema ja ametnike palgad, volikogu esimees ja volikogu sekretär (võimuliidu poolt paika panduna) on sisuliselt palgalised. Komisjonide esimehed (kõik võimuliidust) saavad hüvitisi. Opositsiooni osaks jääb volikogu lihtliikmele makstav istungitasu. Selle mõnesaja krooni eest istungi kohta müüs siis opositsioongi maha teatud demokraatlikud põhimõtted. Veel enam, toetas vaikides isegi seaduserikkumisi.
Sest volikogu sekretär, nagu vallasekretärgi, peaks olema poliitiliselt sõltumatu. Mida ju Koit „talvitujate” suure häältetooja ja potentsiaalse volikogu võimuliidu asendusliikmena kindlasti ei ole. Ka rikuti otseselt seadust, kui volikogu esimees ja komisjonide esimehed ei taandanud ennast omale hüvitise määramise hääletusest.
Teiseks võimuliidu ettevõtmiseks on Tele2 masti maaletoomine otse Vormsi ainukese suurema asula (Hullo) külje alla. Kus juba kahe teise konkureeriva firma mastid püsti ja seadmed kohalikke aborigeenne kiiritamas. Tele2-l on sügavalt ükskõik, kuhu Vormsil oma mast püsti panna ja millisele maaomanikule renti maksma hakata. Vallal on olemas kasutuseta hõreda asustusega piirkonnas asuvad munitsipaalmaad, kuhu saaks selle masti kohalike tervist ohustamata rahulikult püstitada. Ja see hakkaks igaaastast tulu tooma vallale (loe:kõigile valla inimestele), mitte aga ainult volikogu esimehele, kelle maale praegu seda masti surutakse. Praeguse seisuga teeb Vormsi Vürst oma alamate tervise krabisevaks rahaks.
Kolmandaks võimuliidu ettevõtmiseks on vana Hullo kaupluse väljasuretamine selleks, et kogu kauplemismonopol läheks oma toetajast Külapoe omaniku kätte. Mis sest, et alamate jaoks tõusevad sellest ainult hinnad, väheneb saadaolevate kaupade sortiment, kaovad töökohad. Peaasi, et „oma jope” kasumid kasvavad.
Neljandaks käib mingi arusaamatu tegevus juba valimiste ajal väljakäidud tankla rajamise plaaniga otse selle ainukese suurema asula Hullo südamesse. Totramat ja teostumatut mõtet on nagu raske välja mõelda ja algul tunduski see lihtsalt tüüpilise valimisteaegse populismina, mis niikuinii unustatakse. Aga et kuna pole unustatud, siis midagi siin taga on. Kõige tõenäolisemalt on tegu kellegi sooviga oma mõttetult tühjalt seisev maatükk vallale maha müüa. Kindel see, et see on järjekordne „oma jope”, kellele siis makstakse ühisest rahakotist niivõrd tähtsa objekti rajamiseks vajaliku maa eest nagu oleks see Tallinnas asuva ärimaa hind. Kuigi vallal on oma maad piisavalt. Selle maa omandamise etapiga ilmselt „tanklaprojekt” lõpebki.
Viiendaks töötab võimuliit usinalt selle nimel, et rootslastest uuskolonistid saaks siin saarel kõigile kuuluvat ühist metsaressurssi võimalikult omakasupüüdlikult majandada ja odavalt teiste saareelanike arvelt ka välja vedada. Ka maakonnas on seni veel Eesti riigi koosseisu kuuluva Vormsi Vürstiriigi loodusressursside välismaale mahaparseldamise osas tugevaid riigiametnikest toetajaid. Kuidas teisiti hinnata pidevaid katseid sundida praamiveo operaatorile peale madalaid metsaveoautode üleveo tariife. Kuigi kõigile ju teada, et seda saab teha ainult tavaliste saareelanike (mitte metsaomanike, keda on saareelanike hulgas kaduvvähe) ning turistidest külastajate (kes käivadki siin ju metsa, mitte raielanke imetlemas) rahakoti ja mugavuse arvelt.
Ja kuuendaks on kõige masendavam see, et kõiki neid asju tehes püütakse seda serveerida rahva tahtena. Kutsutakse kokku nn. rahvakoosolekuid, mis peaks siis tegelikult sellistele räpastele, tegelikult enamuse huvidele selgelt vastutöötavatele asjadele andma nagu rahva õnnistuse. Samal ajal on valla interneti koduleht juba mitu nädalat inimestele kättesaamatu, volikogu ja vallavalitsuse istungite protokollid raskesti kättesaadavad, ja ka kättesaadult vigased, sisutühjad, üldsõnalised. Võimuliidu ja opositsiooni vaikival kokkuleppel ei tea enamus inimesi sedagi, et sellises väikeses kohas oleks parim võimalus saada tõest informatsiooni rahvaasemike tegelikest mõtetest ja sebimistest otse volikogu istungil kohal viibides.
Nukker aeg see talvine aeg, eriti kui kevad paistab veel kaugel olevat.
Seaduse ees on kõik võrdsed. Ka Kadriorus?
Selline säte on vist vaata et kõikide maade põhiseadustes kirjas. Ega teda kusagil ju sajaprotsendiliselt ei täideta ja ega saagi. Elu ei saa elada ainult seaduste järgi. Aga püüdma ju peaks ja seda arenenud ühiskondades ka tehakse.
Nüüd, kui lõpetati vähemalt kuu aega kestnud (ju väga keeruline asi) väärteomenetlus Kadrioru pidude asjus, jääb tulemuse kohta avaldatud pressiteadet lugedes karp ikka lahti küll.
Esiteks, osalised on salastatud, nende nimesid ei avalikustata. Ilma seda sammu põhjendamata. Isegi täiskasvanud, vastutusvõimeliste inimeste omi, kes sinna alaealiste peole trügisid. Aga miks siis avalikustati osa , valitud nimesid, nende seas ka alaealisi, ajakirjanduses. Kas ei peaks siis selle eest vähemalt ajakirjanikke ka vastutusele võtma.
Teiseks, karistusmäärad ei näita küll mingit võrdsust seaduse ees. Kas siis tõesti ongi avalikus kohas suitsetava või joomase alaealise keskmine karistusmäär 120 krooni. No ei usu. Või on see, et see kõik toimus Eesti Vabariigi Presidendi residentsis, süüd märkimisväärselt kergendav asjaolu. Eriti tobe.
Või karistataksegi igal pool alaealisi purju jootvaid täisealisi ainult 240 krooniga, või tehakse seda ainult nendega, kes seda presidendilossis juhtuvad tegema.
Ja mis kuradi pidu see üldse oli, kus ainult kolm täisealist 18-nest viina võtsid, mida need ülejäänud 15 seal lossis tegid? Nuuskisid paberites, paigaldasid mikrofone, tegid pilte? Selle eest ei karistatagi? Ja kes nad üldse olid, et nende nimigi nii suur saladus on?
Täiendatud 04.03.06
Nonii, ühe vana tuttava nimi tuli siis välja. Kõige pühamate institutsioonide tulihingeline kaitsja – Marek Paulson. Tema osalust selgitav lõik tänases “Postimehe” artiklis tasub täies mahus äratoomist, sest sealt selgubki (vastupidiselt küll “Postimehe” soovile) kogu tõde selle jama kohta:
Üks neist oli Marek Paulson (20), kes möödunud sügisel presidendi Kadrioru lossi erakorteris toimunud noortepeod jaanuaris avalikkuse ette tõi. 70 mahlaka sisuga pilti peomöllust «Pealtnägijale» vahendanud skandaalipaljastaja ütles eile, et on teenitud karistusega päri ega kavatse seda vaidlustada.
Paulsoni sõnul kaalub teenitud karistus igal juhul üles eesmärgi, miks ta lossipeod avalikkuse ette tõi. «Nagu näha, tunnistavad presidendilossi puudulikku turvakontrolli nüüd kõik need, kes selle eest vastutama peavad,» lausus ta. «Seega – skandaal lõppes nii, nagu see minu arvates lõppema pidi.»
Kokkuvõtvalt ja lahtiseletatult oli siis Marek Paulson kellegi poolt pidudele saadetud viina ja fotokaga varustatud provokaator (õigemini vist üks provokaatoritest, sest tõenäoliselt oli ka teisi), kes siis alaealisi jootes neid nendele laiduväärsetele tegudele õhutas. See, et ta oli vaid tööriist kellegi kätes, on nüüd pärast trahvisumma määramist enam kui 100% kindel.
Või arvab veel mõni, näiteks Mareki käitumist stiihilise institutsioone kaitsva kodanikualgatusena hinnanud “Eesti Ekspress” või Mihkel Kärmas, et 240 krooni ongi õige karistus ja trahvisumma Eesti Vabariigi Presidendi residentsi presidendi lastelaste täisjootmise ja Eesti Vabariigi sümbolite mõnitamise eest. Sest teadlikult selliste piltide tegemine ja nende publitseerimine seda kahtlemata on.
See naeruväärne trahvisumma määrati ju vaid selleks, et ta suu kinni hoiaks ja tellijaid ei paljastaks.
Poliitikute tööriistaks olevate politseiametnike pärast on tõeliselt häbi.
Linnugripp ja Vormsi
Linnugripp läheneb. Täna Rootsis, mõne päeva või nädala pärast ka siin, Eestis ja Vormsis. Meil ei juhtuks küll midagi hullu, kui üle ei reageeriks ja kaine mõistuse säilitaks.
Esiteks ei tohiks igat surnut lindu käppima minema ja parem tast kauge kaarega mööda minna. Ei maksa ka üldjuhul kellelegi sellest teatada (eriti kui see part või luik on kõrvalisemas kohas): no saame endale linnugripi esmaavastaja au Eestis, mis me sellega peale hakkame. Iseasi muidugi, kui part on hinge heitnud otse vallamaja trepil; siis on see muidugi diversioon võimu ja rahva vastu ja meetmed tuleb tarvitusele võtta.
Oma kodulinnud (ega neid ju saarel palju polegi) oleks kaval lihaks teha ja sügavkülma panna. Ainult laudas kinnihoidmisest ei tarvitse piisata. Kui ikka juba kusagil Eestis mingi jama kodulindudega on, siis võib järgneda paanika ja kõigi lindude tapmine. Siis enam ei taha keegi seda liha osta ja isegi süüa.
Koolis peaks muidugi õpilastele rõhutama, et haiget parti ei käpitaks ja ei toodaks mingil juhul koju. Samuti vanemad oma eelkooliealistele lastele.
Tegelikult oleks see ju lausa saare rahvakoosoleku või siis isegi üldkoosoleku teema. Neid aga peetakse meil ainult järjekordse mobiilifirma mastipüstitamise huvides.
Savisaar ja Ansip – koos ämbris?
Savisaar läks lahkeks kätte ära. Õnnelikud , äsja 500 kroonise saanud pensionärisilmad tulid meelde. Mõtles, et teeks meie vaese riigi kitsikuses harjutavad olümpiasangarid lõpuks ometi õnnelikuks. Pealegi seda rahanatukest rahva nimel andes teeb ju rahva endagi õnnelikuks. Sest ega me pole ju kadedad. Ikka anname. Eriti kui on tunne, et rehepaplikult saame seda teha võõrast rahakotist. Peaaegu tegigi ära. Ainult valitsuses vormistamise vaev. Pääses Andruse äraolekul peaministri asendajana riigi rahakoti kallale ja kohe lubas olümpiasangaritele makstava preemia tõsta 16 (loe:kuueteistkümne) kordseks. Üleüldise eufooria toel päris inimlik. Annaks isegi, kui käsitleks riigi rahakotti mingi ei tea kust tulnud peremehetu loodusannina. Aga üldiseltki ju teada ja Edgaril kindlasti, et sihukest abstraktset riigi rahakotti pole ju olemas, on põhiliselt kodanike maksutuludest laekuvad vahendid. Ja neid vahendeid sinna andvad maksumaksjad tahaks loomulikult ise ka natuke kaasa rääkida, mida nende rahaga teha. Nii-et nende käest võiks enne kuidagi küsida, et kas olete nõus loobuma osast oma lapsetoetusest, pensionist jm. sellisest , mida kodanik saab riigilt oma maksude eest tagasi. Või miks ma ei näe meie miljardäre tõepoolest OMA rahaga isiklikult sangareid premeerimas. Pealegi saaksid ju nemadki vabalt öelda, et teevad seda vaesema rahva nimel, kellel pole hetkel vaba raha sangarite toetuseks. Promo ja emotsioon missugune.
Selliste laiade zestide tagamaadega on veel keerukusi. Tippsport on ammu muutunud inimeste vabast kehalisest võidukatsumisest kiiresti arenevaks meelelahutustööstuse osaks. Kus kasumimarginaalid võivad olla väga suured, kus kõike seda reguleerivad seadused jäävad pidevalt ajast maha, kus pidevalt testitakse inimeste peal nii uusi teadusesaavutusi kui ka nende kasutamisest tulenevaid eetilisi piire.
Seda kahjuks isegi olümpial, mida peetakse ju vaid algselt idee järgi sõdade asendajana ausas võistluses rahvaste esindajate paremuse väljaselgitamiseks. Kus võitjad saavad kuulsuse ja au, mitte rikkuse.
Ka mina usun, olen peaaegu 100% kindel, et Kiku ja Andrus ei kasuta PRAEGU keelatud ainete nimekirjas olevaid medikamente. Ja nad on selles osas piisavalt vastutustundlikud. Aga samas olen peaaegu sama kindel, et nad kasutavad uusi, testimisjärgus taastusvahendeid, mis võidakse iga hetk sellesse nimekirja lisada. Ja nüüd kujutame ette situatsiooni, kus järgmisel aastal selgub, et keegi kolmas on vahele jäänud äsja dopinguainete nimekirja lisatud uue asjaga ja lisaks tilgub pahatahtlike (keda eesti rahva hulgas jätkub) suu läbi ka välja, et meiegi olümpiamedalid ja sellele järgnenud üüratud auhinnad tuginevad samale keemiale. Juriidiliselt on ju kõik korrektne. See vahelejäänud keegi kolmas on kurjategija, pätt ja kaabakas ning teenib ära meie rahva igavese põlguse. Täpselt sama moodi käitunud, sama palju treeninud, ja samu tablette söönud meie praegused sangarid oleksid aga kangelased edasi ja suure osa oma auhinnarahast nad kindlasti paneks nn. taustajõudude arendamisse. Teisisõnu, panustaks uute medikamentide katsetamiseks, et ikka sammuke dopinguküttidest ees olla.
Kuidagi kahtlaselt sarnane (kuigi näite ja analoogiana vist mitte eriti hea) olukorraga maksutulude kogumises, kus maksuamet ja vastav seadusloome on pidevalt sammukese maas maksude optimeerijatest. Sama harva, kui jäädakse vahele dopinguga, jäädakse vahele ka maksutulude varjamisega. Kas me peaks ka Hansmidti premeerima õnnestunud ,seaduse piiril toimunud laveerimise eest
Miskipärast tundub, et Edgar astus seekord ämbrisse. Eufooria möödudes taastub eesti rahva põhiomadus, kadedus igasugu sakste, tõusikute,edasipürgijate, rikaste ja ei tea veel kelle vastu . Mingil hetkel Edgari valijad tabavad; kurat, meie loodetud järjekordsed 500 krooni kogub kõik kokku ja annab miljunääridele.
Veel hullemini astus ämbrisse meie tark peaminister, kinnitades idee olevat arutamisväärt. Muidugi, kiiresti oli vaja otsustada ja kuna asjalikku nõu keegi lähikonnast ei suutnud anda, panustaski pääminister sellele, et Edgari populistlik vaist on kindlasti parem ja tasuks sellega kaasa minna.
Aga…äkki sai ta jälle tünga, sest Edgaril on muidugi elegantne võimalus ämbrist välja astuda, teatades, et ta tegi lihtsalt nalja. Millepeale jääb Andrus koos oma PR ja teiste selle sammu järelekiitmisest hoogusattunutega sinna ämbrisse edasi lobistama.
Täiendatud 01.03 EPL-i kommentaariumis ilmunud tundmatu kommentaatori arvamusega Savisaare seal ilmunud eneseõigustuse kohta,…millega tuleb nõustuda
tat_vam_asi, 14:45 01.03.2006
Kuule populist. Häbi on sinu pärast! Mitte et ma oleksin vastu olümpiavõitjate preemiate tõstmisele. Aga see, kuidas sa kavatsed sellest iseendale polittilist profiiti võita, on pehemelt öeldes ebameeldiv.
See, et olümpiavõidust tehakse poliitiline sündmus, näitab suurt eneseimetlemist ja egot. Olegm ausad, kes meist mäletab mõnda Rumeenia, Albaania, Moldova jne olümpiavõitjat. Kuidas me küll aru ei taha saada, et väljastpoolt ei ole need medalid kuidagi nii kuldsed ega tõsta olulisel määral Eesti mainet. Palju enam mõjub Lääne-Euroopa ja Ameerika inimesele teade Eesti pangaröövlitest Soomes või Norras jne jne. Seda suurt eelarvamust, mis reaalistlikult läänlasel idariikide kohta on, ei kaalu üles ühe (juhusliku) tubli inimese saavutus. Savisaar, sa ei ole loll, sa oled kuritahtlikult salakaval ja demagoogiline. Väga suur häbi on sinu pärast. Küsi endalt, mida sa tahad? Mida sul on vaja siin elus, mis (kelle) asja sa õieti ajad?
\”…kuid see on koht, kus saame nendele nende töös veidikegi kaasa aidata\”. Kui treeninglaagrite ja ladusa elamise raha on koos, siis on see elu palju parem kui paljudel nendel, kes sm populisti on valimas käinud.
Sellel tasemel sportlane peaks olema rahul, sest elab elu, mida vähesed saavad nautida – ta teeb asja, mis talle meeldib ja saab ka normaalselt elatud. Lisaks tekib karjääri jooksul meeletult palju huvitavaid ja ka kasulikke tutvusi, mida enam-vähemgi hakkaja alati peale sportlaskarjääri lõppu ära kasutab.
\”Kui maailmas ringi vaadata, pole Eesti olnud kuigi heldekäeline\”. Kas võrdlemegi Itaaliaga, USA-ga… jne. Miks me ei vaata Albaaniat või Rumeeniat? Igal pool on oma elu ja midagi ei saa võrrelda. See on üks sinu lemmikvõtteid, sm populist, võrrelda võrreldamatuid asju.
\”Näiteks 2001. aastal maailmameistriks tulnud ja Salt Lake City olümpial pronksi saanud itaallastest iluuisutajapaarile Barbara Fusar Polile ja Maurizio Margagliole maksis Itaalia miljon eurot …\”. Kuskil tehti midagi, teeme ka?
Olümpiakomitee maksab olümpiavõitjale võidust alates elu lõpuni 5000 krooni iga kuu. Kas see on vähe või palju… sõltub hindajast.
\”… kui suur on tänapäeval tippsportlase tiim, kuhu kuulub kümneid inimesi – ja kui vähe jääb olümpiavõitjale järele siis, kui ta on tasunud oma meeskonnale.\” Klassikaline argument populistilt… me kõik usume, et Kristina jaotab oma miljonid nüüd kogu meeskonnaga ja maksab oma tiimi töötajatele palka!!!
Palju õnne veelkord Kristinale ja Andrusele. Te olete eestlastele suureks eeskujuks. Mis puudutab Eesti mainesse, ütlen veelkord, olgem realistid.
“Maaleht” – tegija räpases mängus?
Näidati kunagi mingit seepi “Räpane Mackey” politseivärgis (kindlasti ka meil) üsna laialt levinud nähtusest, kus kurikaelte valvamiseks seatud tegelased asuvad oma huvides koostööle kurikaelte endiga. Need tegelased olid inimlikult isegi sümpaatsed. Kaua mõtlesin, et küll miks? Aga vist sellepärast, et nad tegutsesid nii selles karmis maailmas oma ja oma pere huvides. Seda huvi ei saa ju pahaks panna.
Segasem lugu on meie ajakirjandusega. Alles (küll ca 2 aastat tagasi) oli Vormsi saare tollane kohalik võim meie “sõltumatu” ajakirjanduse lipulaevade “Eesti Ekspressi” ja “Eesti Päevalehe” lausrünnaku all sellepärast, et kohalikul võimul tekkis mingi võimalus päästa Eesti Vabariigile mingi 10% saarest, mis paistis libisevat välismaiste sahkerdajate kätte. Täpsemalt sellest loost aadressil avalik.blogspirit.com. Tollal säilitas “Maaleht” stoilise hauavaikuse, kuigi teema oleks olnud täpselt “Maalehe” teema.
Seda imelikum on lugeda “Maalehest” nüüd, kui siin võimul on tolleaegsete sahkerdamiste kaasosalised ja isegi EE ning EPL on Vormsi temaatika koha pealt vait kui kuldid rukkis, järjest lugusid , kus pidevalt vihjatakse mingitele tumedatele jõududele; loodusearmastajatele, kes takistavad normaalset metsamajandust (http://www.maaleht.ee/?page=Metsaleht&grupp=metsaleht&artikkel=315), normaalset praamiliiklust ( http://www.maaleht.ee/?page=Metsaleht&grupp=artikkel&artikkel=4579) ja nüüd siis veel piinavad ka vaeseid lambaid, et ikka loodushoiutoetusi välja petta (http://www.maaleht.ee/?page=Metsaleht&grupp=artikkel&artikkel=5059). Kusjuures need tumedad saatanlikud jõud on ikka nii võimsad, et kogu aeg käib jutt ainult vihjetena. Saatana nime suhu muidugi ei võeta. Samuti käiakse artiklikestele materjale kogudes neist kauges kaares mööda, isegi telefoni teel vastaspoole arvamust küsida paistab olevat ohtlik.
Kuigi kohapeal ja ka kaugemal on ju teada, kelledest on jutt. Ja ka see, et üks nendest olen mina.
See “Maalehe” mäng avaliku arvamuse kujundamisega teatud grupi huvides on alatu ja räpane. Eks aeg annab arutust, mis tasandil see mäng käib, kas ajakirjaniku, toimetuse või väljaandja.
Partide vandenõu tõstab tuure.
Segane värk selle naftareostusega. Tagant järele mõeldes ja uusi uudiseid kuulates järjest segasemaks läheb. Isegi Kristiina suurepärane esitus Torinos ja Ingrid Tähismaa endise mehe libido probleemid ei hajuta kahtlusi suurejoonelise partide vandenõu olemasolust. Asjaolud on ikka väga imelikud.
Kui mäletate, siis alguses püüti edastada massiivset sõnumit avalikkusele :niikuinii süüdlasi ei leita, laevu on nii palju, sada vähemalt jne. Sõnagi sellest, kas NATO liikmena järelepärimine luureinfo saamiseks juba tehtud, sest taoline asi võiks ka terrorirünnakuks sobida. Siia juurde hiljem nähtud vana merekaru Ninnase kinnitus, et kuidagi ei ole võimalik süüdlasi leida. Kuigi Ninnas oleks võinud oma teadmiste baasil ilmselt kinnitada ka vastupidist sama tõepäraselt. Nüüd siis veel tore uudis sellest, kui operatiivselt prokuratuur ja keskkonnainspektsioon juba 10. veebruaril otsustasid seda „Fawlessi” lausa renditud eralennukiga mööda maailma taga ajama sõita. Tõsi küll, reostus oli juba rannas KAKS nädalat tagasi ja maksma läks see pool miljonit. See on muidugi alles algus.
Meie naabrite Soome ja Rootsi kummaline vaikimine ja tegelikult ju ka abi mittepakkumine. Sest siia oleks olnud enne viimase külmalaine saabumist vaja mitte vabatahtlikke kühvlitega,vaid professionaalseid päästetöötajaid õige tehnikaga. Ka need välismaalastest linnupesijad on vist enamuses pärit rohkem Lõuna-Euroopast. Soomlasi -rootslasi väga polegi, kuigi mingi loogika järgi võiks ju olla.
Ansipi soolo oma eraviisiliselt kuuldu edastamisega otse valitsuse pressikonverentsil on ikka päris omaette ooper. Milleks oli vaja seda „Fawlessi” prokuratuurineiu ja ministrite ilmseks meelehärmiks sisse tuua ja tema (mootorlaeva) roll üldse selles segases loos.
Selle reostustõrje simulaatoriga käis ka ju mingi mäng. Selle õppeotstarbelise riistaga nüüd küll ei saa nii täpselt näidata kusagilt 100 km kaugusel merel lahtipääsenud, tuulte ja hoovuste meelevallas oleva õlilaigu jõudmist randa täpselt seal , kus ta jõudiski. Nii ju asja serveeriti: laevalt saadi intsidendi koordinaadid ja sealt tuligi see laik täpselt Keibu randa. Ainult et laev pidi ju siis andmagi ÕIGED koordinaadid.
Ilmselt on lugu hoopis vastupidine: Keibu rannas oleva reostuse järgi otsiti ajas tagasi minnes kellelegi sobivaid koordinaate rahvusvahelisel laevateel.
Toimub ka pidev hämamine pideva seire ja tagantjärele avastamise võimaluste segiajamisega. On ilmunud spetsialistide kirjutisi, kui raske ja kallis on omada reaalajas infot reostuste kohta ja teha pidevat seiret. Muidugi õige, aga praegu on ju rohkem juttu süüdlaste tagantjärgi avastamisest. Et nad ei jäänud ühelegi satelliidipildile, ühtegi ärevakstegevat raadiovestlust või muud infovahetust NATOja Venemaa piirialas ei registreeritud?! Ärge ajage naerma. Kui liitlased ei taha miskipärast infot välja anda, teeks seda Venemaa.
Lätlasedki avastavad kaks ja pool nädalat hiljem, et neile pole miskit öeldud. Neil on ju ilmselt õigus, ega ei saa aru, miks nad kohe järgmisel päeval peale ajalehtede lugemist ametliku teabe mittesaamise osas hädakisa ei tõstnud
Ja kui nüüd balletiartistid ka lähevad veel linde pesema valmis kinnitusega huulil, et teevad seda vabatahtlikult ajal,kus üle Euroopa leitakse linnugrippi surnud neidsamu kühmnokk –luiki.
Tuleb kuidagi tuttav ette veneaegseid katastroofe ja nende kajastusi meenutades.
Ilmselt on tegemist partide vandenõuga inimkonna väljasuretamise eesmärgil. Linnugripp on vaid vahend, nagu on ju vahend ka islami enesetaputerrorism. Selle analoogia järgi pole ju mingi ime, et pardid naftaloigust just meie randadele surema tõttasid. Pealegi on neil siin lausa inimeste endi seas kaasosalisi, kõrgetel riiklikel kohtadel olevaid kaasosalisi…
