Tõeline tipptasemel provokaator. Provokatsioon on teatavasti selgelt mõtestatud tegevus varjatud eesmärkide saavutamiseks. Parimad provokatsioonid on need, mille tegelikke eesmärke ei suudeta lõpuni katki hammustada. Provokaator on tegelane, kelle tegemiste kohta küsides: “on loll, või mängib lolli”-saab alati vastata, et mängib lolli. Hea, tasemel, provokaatori puhul ainult ei suuda kuidagi välja mõelda, miks ta seda teeb. Sest tegelikud eesmärgid on nii hästi varjatud.
Langi provokatsioonide ajalugu on pikk. Näiteks “Delfi eelnõu”. Milleks sõnavabadusega raha teinud ja edasi raha tegevale Langile sõnavabaduse tegelik piiramine selgelt väljamõeldud ajenditel. Või näiteks provokatsioon natsi- ja kommunismisümboolika võrdsustamise ja keelustamise eelnõuga. Või provokatiivsed väljaütlemised Venemaa karvasest käest aprillisündmuste kontekstis. Nüüd siis veel takka otsa natsisümboolika ja natsismi sünni olustiku rekonstruktsiooniga epateerimine kõige ebasobivamal momendil. Inimese poolt, kes on selleks kõige ebasobivamal ametipostil.
Kindel on see, et kõik need provokatsioonilised võtted külvavad segadust. Kuid milleks? Mille varjamiseks? Millelt tähelepanu kõrvale juhtimiseks? Isegi spekulatsioone on keeruline teha. Arvata võib, et millegipärast on vaja ärritada Venemaad ja selle avalikku arvamust. Kuid kas sise- või välispoliitilise tellimuse raames.
Jääb veel ka hüpotees, et see on Langi omapärane viis poliitikast eemalduda. Supist veel suhteliselt terve nahaga välja tulla. Et kellegil ei tuleks pähe panna Lang Ansipi asemel reformi juhtima. Siinkohal tuleb meelde, kuidas kunagine Tallinna linnapea Aasmäe õpetas nõuka ajal ähvardavast parteifunktsionääri karjäärist pääseda tahtvat ja tegelikult teadlaseks pürgijat : “Tee mõõdukas poliitiline viga”. Või ka see, et vene kroonust päästis kõige kindlamini see, kui mängida lolli. Mõõdukalt muidugi.

Blogged with Flock